Täna oli siis esimene triatlon see aasta. Kes ei tea veel mis triatlon on siis see on kestvus spordiala, kus kõigepealt ujutakse, siis sõidetakse rattaga ja lõpetuseks joostakse. Ma olen seda teinud alates esimesest klassist, aga mul jäi eelmine aasta vigastuse tõttu triatlonihooaeg vahele. Esimene triatlon toimus traditsiooniliselt Mellistes. Hommikul 9 aeg hakkasime vennaga kodust autoga liikuma ja kell 12 oli juba start. Need kes vaatasid ütlesid, et mul läks ujumine hästi, et ma tulin suht ees veest välja, aga ise ma seda ei ütleks. Vahetusala nagu alati, teen ma suhteliselt kiiresti võrreldes teistega. JA läksingi rattaga sõitma. (Oii kuidas ma vihkan seda ala). Sain õnneks ühe poisi tuulde ja tänan teda väga. Rattast tulin ma neljanda naisena. Jooks, mu trumpala läks hästi, sain kaks naisvõistlejat kätte ja jäin kokkuvõttes teiseks. KAS OLLA RÕÕMUS ET SAIN TEISEKS VÕI OLLA KURB ET JÄIN TEISEKS(ja mitte esimeseks)!?!? Aga sellesmõttes et peale kaht aastat pausi triatlonist tegin ma ilusa comebacki. Ise olen ka üpriski rahul, kuigi alati jääb midagi kripeldamaa. Tuleb osata kaotada ja seda ma juba oskan, kuna olen pidanud elus ikka palju kordi seda tundma. Aga kui rääkida auhindadest, siis need ikka väga alla käinud. Andku midagi head või siis mitte midagi, kuna no need pudipädid, need lihtsalt ebavajalikud asjad. Aga päev läks korda ja ma ei andnud kordagi võistluse aeg alla ja võitlesin lõpuni ja peab vist siiski selle teise kohaga rahule jääma. Teinekord võtan revanši ja teen tagasi. Ja mul lihtsalt nii awkward olla, kuna mu ühel üpriski heal sõbrannal oli sünna ja mul ei olnud see meeles, aga kui sain teada, te oleks pidanud mu reaktsiooni nägema. Aga hea ikka et lõpuks sain talle õnne ka soovitud, aga ma vabanan veel kord, et mul meeles polnud, halb mälu.
E.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar